Alternatiivsed reaalsused klassikalises kirjanduses: Dantest surmajärgsete sfäärideni ja Liis Imedemaani
Kogu kirjanduse ajaloo jooksul on autorid ikka ja jälle naasnud ühe väga võimsa kujutlusvõime vormi juurde – maailmade juurde, mis asuvad meie tuntud reaalsuse kõrval, taga, kohal või all. Need alternatiivsed reaalsused on harva ainult dekoratiivne taust. Need muutuvad ruumideks, kus ilmnevad moraalsed valikud, identiteedikriisid, vaimsed transformatsioonid, keele haprus ja inimese suhe tundmatuga. Sellised rännakud võivad toimuda surmajärgsetes sfäärides, unelikes maastikes, maagilistes maades, müütilistes allilmades või maailmades, mille reeglid erinevad põhimõtteliselt igapäevaelu loogikast. Kaks silmapaistvamat näidet sellise laadiga on Dante Alighieri Jumalik komöödia ja Lewis Carrolli Liis Imedemaal. Üks teos ehitab suurejoonelise moraalse ja teoloogilise universumi arhitektuuri, teine purustab mänguliselt keele, loogika ja identiteedi stabiilsuse. Mõlemad näitavad erineval moel, et teekond teise sfääri kirjanduses on alati ka teekond teistsuguse inimese eneseteadvuseni.
Miks klassikaline kirjandus nii sageli avab uksi teistesse sfääridesse
Klassikalises kirjanduses ei ole alternatiivsed reaalsused peaaegu kunagi lihtsalt neutraalsed väljamõeldud kohad. Need muutuvad viisiks viia inimene igapäevaelust välja ja sundida teda silmitsi seisma sellega, mida ta tavaliselt ei märka või ei taha märgata. Muutes maailma reegleid, saab paremini näha reegleid ennast. Kui tegelane viiakse surmajärgsesse sfääri, saab rääkida patust, süüst, lootusest ja päästmisest. Kui ta viiakse mitteloogilisse, unenäolisse territooriumile, saab uurida keelt, identiteeti, autoriteeti ja kasvu kaost.
Seetõttu toimivad sellised maailmad sageli peeglitena. Esmapilgul tunduvad nad täiesti erinevad meie reaalsusest, kuid just selle tõttu võimaldavad nad eredamalt näha meie enda maailma ülesehitust. Kui meie igapäevane elu tundub iseenesestmõistetav, võib alternatiivne maailm näidata, kui palju selles on kokkuleppeid, kui palju sõltub moraalsetest mudelitest, keelest, sotsiaalsetest normidest või religioossetest kujutistest.
Teine oluline aspekt on transformatsioon. Klassikalistes tekstides ei ole rännak teise sfääri tavaliselt turism. See on katsumus, tunnetusprotsess, vaimne või psühholoogiline muutus. Seetõttu kõnetavad need rännakud ka tänapäeval nii tugevalt: need räägivad inimese vajadusest minna enda piiridest välja, et naasta sügavamalt iseennast mõistes.
Dante ja Carrolli maailmade võrdlus ühe pilguga
| Aspekt | Jumaliku komöödia | Liisa Imedemaal |
|---|---|---|
| Sisenemine teise sfääri | Kadumine „pimedas metsas“ ja laskumine surmajärgsesse teekonda | Langemine jänese urgusse – järsk üleminek igapäevaelust mitteloogilisse maailma |
| Maailma loogika | Range moraalne, teoloogiline ja hierarhiline kord | Absurd, sõnamäng, unenäoline loogika, pidev reeglite libisemine |
| Reisijuht | Vergiilius, hiljem Beatrice | Pidevat juhendajat ei ole – tegelane eksleb ekstsentriliste tegelaste vahel |
| Põhiküsimus | Kuidas hing liigub päästmise ja jumaliku korra suunas | Mis on identiteet, kui loogika, keel ja kindlad reeglid lagunevad |
| Toon | Ülev, tõsine, allegooriline, teoloogiline | Mänguline, satiiriline, paradoksaalne, unenäoline |
| Transformatsiooni olemus | Vaime tõusmine ja moraalne tunnetus | Täiskasvanuks saamise, eneseteadvuse ja keelemaailma habrasuse kogemus |
1Mis on alternatiivne reaalsus klassikalises tekstis
Alternatiivne reaalsus klassikalises kirjanduses ei ole sama mis fantaasiamaailm tänapäevases tähenduses. See on sageli palju tihedamalt seotud maailmavaate, religiooni, kosmoloogia või filosoofiaga. Keskaegsele tekstile võib „teine maailm“ olla surmajärgne reaalsus, mida autor ei pea pelgalt väljamõeldiseks. Lastekirjanduses või nonsensstraditsioonis võib teine maailm olla viis täiskasvanute reeglite murdmiseks ja ratsionaalsuse teeskluse parodeerimiseks. Antiiktekstides võivad need olla jumalate, koletiste, müütiliste saarte või allilma maailmad, mille kaudu inimene pannakse proovile ja mõõdetakse üle.
Sellised sfäärid toimivad peaaegu alati kahekordselt. Ühelt poolt on need narratiivsed ruumid: seal toimuvad kohtumised, katsumused, ilmutused, õppetunnid. Teiselt poolt on need tähendussüsteemid. Iga maastik, tegelane, piir, värav või seadus sellises ruumis kannab sageli sümboolset kaalu. Teisisõnu on alternatiivne reaalsus klassikas nii paik kui ka idee.
Metafüüsilised maailmad
Neis valitseb enamasti mitte füüsiline, vaid moraalne või vaimne kord. Sellised maailmad aitavad uurida hinge, karistust, meeleparandust, jumalikku korda või elu pärast surma.
Fantaasiarikkad ja unenäolised ruumid
Need toimivad kujuteldavate laboritena, kus saab ületada keele, identiteedi, sotsiaalse käitumise ja maailma loogika piire.
Seega ei ole alternatiivne reaalsus klassikalises kirjanduses lihtsalt süžeelisa. See on sageli peamine mehhanism, mis võimaldab autoril rääkida asjadest, mida ta muidu ei suudaks nii selgelt või mõjuvalt väljendada.
2Dante ja teekond surmajärgsesse sfääri: universum kui moraalne arhitektuur
Dante Jumaliku komöödia, kirjutatud 14. sajandi alguses, on üks suurimaid lääne kirjanduse katseid luua täielik alternatiivne reaalsus, mis oleks samaaegselt nii metafüüsiline, moraalne, poliitiline kui ka isiklikult kogetud. Poem räägib Dante enda tegelase teekonnast läbi kolme surmajärgse sfääri – Põrgu, Puhastustule ja Paradiisi. Alguses juhib teda rooma luuletaja Vergilius, hiljem Beatrice, kes sümboliseerib jumalikumat tarkust ja armastust.
Dante teekond on oluline selle poolest, et see ei ole lihtsalt jalutuskäik surmajärgses maastikus. Iga kohtutud tegelane, iga ring, terrass või taevasfäär paljastab universumi moraalse loogika. Poeemis ei ole surmajärgne maailm kaootiline ega tundmatu. Vastupidi – see on rangelt organiseeritud, tähenduslik ja hierarhiline. See on keskaegse maailmavaate jõud: universum on siin kord, ja inimese saatusel on selles kordas oma koht.
Üks huvitavamaid asju on see, et see teine maailm räägib samaaegselt igavikust ja Dante ajastust. Seal ilmuvad ajaloolised isikud, poliitilised vaenlased, luuletajad, pühakud ja kultuurilised tegelased. Nii muutub surmajärgne reaalsus mitte ainult vaimseks ruumiks, vaid ka kommentaaride lavaks, kus Dante hindab oma ajastut absoluutsemast vaatenurgast.
Miks on Dante maailm nii oluline
Jumalik komöödia ei räägi mitte ainult teisest maailmast – see modelleerib universumit kui moraalse tähenduse süsteemi. Seetõttu toimib poeemi alternatiivne reaalsus kui üks suurimaid kirjanduslikke maailmakujutamise projekte üldse.
3Põrgu: alternatiivne reaalsus karistuse ja moraalse täpsuse ruumina
Dante teekonna esimene osa – põrgu – on tõenäoliselt kõige sügavamalt kultuurilisse kujutlusvõimesse juurdunud. Seda kujutatakse üheksarattalise struktuurina, kus iga tase vastab järjest raskemale patu vormile ja sellega seotud karistusele. See struktuur ei ole juhuslik: see näitab, et kurjus on astmeline ja moraalne maailm ei ole kaos. Patt siin ei ole ainult karistatav, vaid ka peegeldub karistuses endas.
Seda põhimõtet kirjeldatakse sageli kui contrapasso – karistus vastab või moonutab patu olemust. Nii muutub põrgu mitte lihtsalt õudusstseeniks, vaid moraalse loogika masinaks. Julmad, tugevad ja mõnikord isegi grotesksed kujutised ei šokeeri mitte niivõrd kujutise jõu tõttu, vaid sellepärast, et paljastavad maailma, kus miski ei kao ilma tähenduseta.
Hierarhia
Põrgus on kõik paigas. Mida teadlikum ja sügavam on kurjuse vorm, seda madalamale lastakse. Nii muutub moraal topograafiaks.
Kujutise jõud
Tugevad kannatuste kujutised tekitavad mitte ainult hirmu, vaid ka moraalset muljet – lugeja ei näe karistust lihtsalt, ta tunneb selle väärtuslikku koormust.
Poliitiline funktsioon
Dante kasutab põrgu ka oma aja kriitikana, sest sinna satuvad konkreetsed ajaloolised isikud ja poliitilised tegelased.
Põrgu on oluline ka selle poolest, et see on esimene kool teekonnal. Dante tegelane õpib nägema kurjust sellisena, nagu see on, loobuma naiivsest haletsusest seal, kus on vaja moraalset selgust, ja mõistma, et tee ülespoole algab selgest kokkupuutest langusega.
4Puhastuspaik: alternatiivne reaalsus lootuse, enese töö ja tõusu ruumina
Puhastuspaik erineb põrgust väga palju, kuigi mõlemad maailmad on seotud pattude tagajärgedega. Kui põrgu on suletud, lõplik ja lootusetu struktuur, siis Puhastuspaik on avatud, tõusev ja muutustele suunatud. Seda kujutatakse kui mäge terrassidega, millest igaüks on seotud teatud pattude vormi ja selle puhastamisega.
See maailm on eriti oluline, sest siin ilmneb esimest korda selgelt lootus. Hinged kannatavad, kuid nende kannatused ei ole lõplikud. Need on üleminekulised, suunatud puhastumisele ja kasvule. Seetõttu muutub Puhastuspaik üheks huvitavamaks alternatiivseks reaalsuseks kogu kirjanduses: see on nii valu kui ka võimaluste maailm.
Dante jaoks võimaldab see sfäär näidata, et inimene ei ole ainult pattude või karistuse objekt. Ta võib muutuda. Tee ülespoole nõuab teadlikku tööd, meeleparandust, tunnistamist ja pingutust. Seetõttu loetakse Puhastuspaika sageli ka psühholoogiliseks ruumiks – mitte ainult surmajärgse elu mudeliks, vaid ka inimese moraalse küpsemise metafooriks.
Tõus
Puhastuspaik erineb põrgust selle poolest, et seal liigutakse ülespoole. See on maailma geomeetria, mis muudab vaimse kasvu kujutluseks.
Lootus
See maailm näitab, et klassikalises kirjanduses võib alternatiivne reaalsus olla mitte ainult karistuse või absurdi ruum, vaid ka ruum, kus inimesele lubatakse saada teiseks.
5Paradiis: kui alternatiivne reaalsus läheneb kirjeldamatule
Dante teekonna kolmas osa – Paradiis – on kõige keerulisem nii sisult kui ka keelest. Kui Põrgu ja Puhastusvõli saab kujutada üsna konkreetsete piltidega, siis Paradiis läheneb üha enam sfäärile, kus tavakeel hakkab katkendlikuks muutuma. Dante rändab läbi üheksa taevasfääri, kuni lõpuks jõuab Empüürioni – jumaliku elupaigani.
Siin ei ole alternatiivne reaalsus enam lihtsalt maastik. See muutub lähenemiseks absoluutsele teadmisele ja jumalikule armastusele. Seetõttu muutub poeemi toon: rohkem teoloogilisi mõtisklusi, rohkem valguse metafoore, rohkem katset öelda seda, mis põhimõtteliselt ületab inimliku sõna võimalusi.
See Paradiisile omane määratlemata suurus on oluline. See näitab, et mitte iga alternatiivne reaalsus kirjanduses ei pea olema täielikult „valdatav“ kujutis. Mõnikord on selle eesmärk näidata kujutamise piire. Paradiis muutub selliseks sfääriks, kus jutustus peaaegu kohtub vaikimisega.
Paradiis kui kirjanduslik väljakutse
Dante seisab siin silmitsi probleemiga, mis on aktuaalne kogu alternatiivsete reaalsuste teemal: kuidas kujutada maailma, mis ületab tavapärase kogemuse? Paradiis näitab, et mõnikord peab kirjandus kujutama mitte niivõrd sfääri ennast, vaid inimese võimetust seda täielikult haarata.
„Dante teekond surmajärgsesse sfääri ei ole lihtsalt marsruut teise maailma, vaid kogu hinge arhitektuur, kus iga paik vastab kindlale inimese seisundile.“
Moraalne topograafia kui kirjanduslik universum6Liisa ja Imedemaa põhimõte: portaalifantaasia, unenägu ja lapsemeelse mõistuse proovilepanek
Kui Dante loob range ja kõrge korraga metafüüsilise maailma, siis Lewis Carrolli Liisa Imedemaal loob täiesti teistsuguse alternatiivse reaalsuse tüübi. Siin toimub sisenemine teise sfääri läbi jäneseoru – ühe kuulsama portaalina maailmakirjanduses. See üleminek ei ole pidulik, religioosne ega filosoofiline otseses mõttes. See on äkiline, mänguline, isegi absurdselt. Kuid just sellepärast muutub see eriti tõhusaks.
Imedemaa ei ole maailm, kus valitseb stabiilne metafüüsiline kord. See toimib mitteloogiliste, pidevalt muutuvate seaduste järgi. Suurused muutuvad, identiteet libiseb, aeg muutub segaseks, keel hakkab tähendama kord üht, kord teist ning tegelased käituvad nagu sotsiaalne loogika oleks lihtsalt kummaline mäng. See teeb Imedemaa erakordselt oluliseks alternatiivseks reaalsuseks kirjanduse ajaloos: see laiendab ideed, et teine maailm ei pruugi olla teoloogiline kaart, vaid loogika destabiliseerimise ruum.
Aliso teekond on samuti eriti seotud lapsepõlve ja kasvamise teemadega. Pidevad keha suuruse muutused, segadus selle üle, kes ta on, tundmatute reeglite rohkus ja täiskasvanute käitumise paroodia võimaldavad seda alternatiivset reaalsust lugeda kui ülemineku metafoori lapsepõlvest keerukama eneseteadvuse suunas.
7Loogika, identiteet ja unistuste maailm: miks Imedemaa nii sügavalt lugejaid mõjutab
Üks põhjus, miks Alisa imedemaal kunagi ei vanane, on see, et ta tundub korraga lapsemeelne ja väga sügav. Pealispinnal on see lugu täis kummalisi tegelasi, paradokse ja nonsenssi. Kuid sügavamal tasandil paneb see pidevalt küsima: mis juhtub, kui me enam ei usalda keelt? Kui sotsiaalsed autoriteedid osutuvad absurdselt? Kui identiteet muutub mitte enam stabiilseks, vaid liikuvaks? Kui maailm lõpetab loogika järgimise, mida me varem pidasime „loomulikuks“?
Identiteedikriis
Alisa küsib pidevalt, kes ta on. Suuruse muutused on siin väga tõhus eneseteadvuse ebastabiilsuse metafoor.
Keele haprus
Sõnamängud, mõistatused ja mitteloogilised dialoogid paljastavad, et keel ei ole kindel alus, vaid läbirääkimiste, võimu ja tõlgenduse väli.
Sotsiaalne satiir
Imelikud tegelased ja kummalised reeglid võimaldavad Carrollil peenetundeliselt irooniaga käsitleda Victoria ajastu etiketti, autoriteeti, pedagoogikat ja formaalsust.
Just seepärast toimib Imedemaa nii unenäona kui ka intellektuaalse mänguna. See ei ole „mõttetu“. See toimib tähenduse loogika järgi, mis pidevalt libiseb, ja seepärast peab lugeja ise otsima toetuspunkte. Nii loob Carroll maailma, kus alternatiivne reaalsus ei ole moraalijutt, vaid kognitiivne väljakutse.
Imedemaa jõud
See maailm jääb oluliseks, sest see näitab: alternatiivne reaalsus kirjanduses võib olla mitte ainult „teine maastik“, vaid täiesti erinev mõtlemisviis.
„Imedemaa ei ole koht, kus loogika kaob. See on koht, kus loogika lõpetab meie tavapäraste ootuste järgimise – ja seetõttu hakkab meid õpetama.“
Nonsenss kui teadmise vorm8Võrdlev analüüs: kaks täiesti erinevat teekonda teistesse maailmadesse
Dantè ja Carrolli teosed tunduvad esmapilgul peaaegu võrdlematud. Üks on suurejooneline keskaegne teoloogiline eepos, teine viktoriaanlik mänguline fantaasia. Kuid just nende erinevus võimaldab paremini mõista, kui lai võib olla alternatiivsete reaalsuste funktsioon kirjanduses.
Kuidas nad sarnanevad
- mõlemad lood põhinevad lävel ületamisel – eksimine metsas ja langemine surmajärgsesse maailma Dantès, jänese urg Carrolli tekstis;
- mõlemad teekonnad on muutev – tegelane ei saa pärast neid jääda täiesti samaks;
- mõlemad alternatiivsed reaalsused on sümboolsed – need räägivad mitte ainult endast, vaid ka inimese sisemusest ja maailma korrast.
Kuidas nad erinevad
- Dantė loob vertikaalselt organiseeritud maailma, kus hierarhia ja moraalne kord on absoluutse tähtsusega;
- Carroll loob horisontaalselt libiseva maailma, kus reeglid pidevalt muutuvad ja muutuvad ise kahtlaseks;
- Dantės teekond on suunatud lunastusele, Alisa teekond aga kogemusele, orientatsioonile ja identiteedi mängulisusele;
- üks tekst tahab seletada universumit, teine – näidata, et maailm võib olla seletamatult kummaline.
Just seepärast täiendavad need kaks teksti teineteist nii hästi. Nad näitavad kahte suurt alternatiivsete reaalsuste traditsiooni lääne kirjanduses: maailma kui korrastatud tähenduslikku süsteemi ja maailma kui mängu, kus tähendus pidevalt uuesti kokku lepitud.
9Teised olulised teosed, mis kujutavad teekondi teistesse sfääridesse
Dante ja Carroll ei ole ainukesed. Klassikalises kirjanduses on palju teoseid, kus teekond teise maailma on peamine jutustuse mootor. Need tekstid näitavad, et alternatiivsed reaalsused ei ole lihtsalt žanriline erand, vaid terve traditsioon.
Homer Odüsseia
Müüdilised saared, koletised, jumalad ja laskumine surnute maailma loovad iidse mudeli, kus teekond läbi teise reaalsuse on kangelase küpsemise osa.
John Milton Kadunud paradiis
Taeva, põrgu ja Eedeni ruumid võimaldavad uurida vaba tahet, langust, kurjust ja inimese kohta loomingus.
Jonathan Swift Gulliveri reisid
Fantastilised maad muutuvad siin satiirilisteks alternatiivseteks reaalsusteks, mille kaudu kritiseeritakse poliitikat, teadust ja inimese uhkust.
Goethe Faust
Inimese iha, teadmiste, kiusatusi ja metafüüsilise lepingu lugu loob maailmadevahelise moraalse ja vaimse maastiku.
Virgilius Aeneis
Sügavikku laskumine võimaldab kangelasel mõista mitte ainult oma saatust, vaid ka kogu tsivilisatsiooni suunda.
Portaali traditsiooni algus
Hilisem ulme, laste kirjandus ja isegi tänapäevased paralleeluniversumite lood toetuvad paljuski just neile klassikalistele reisivormidele teistesse sfääridesse.
„Reis teise maailma klassikalises kirjanduses on peaaegu alati küsimus: mida inimene enda kohta õpib, kui ta satub kohta, kus tema maailma tavareeglid enam ei kehti?“
Teise maailma funktsioon ei ole ainult imestada, vaid ka mõõta inimest10Miks need maailmad toimivad siiani: nende mõju hilisemale kirjandusele ja kultuurile
Nende teoste mõju on tohutu. Dante surmajärgsete sfääride mudel kujundas lääne kujutlusvõimet põrgu, puhastuspaiga ja paradiisi kohta mitte ainult kirjanduses, vaid ka maalides, muusikas, kinos ja popkultuuris. Tema maailm sai arhetüübiks kõigile hilisematele katsetele kujutada surmajärgseid, moraalseid või metafüüsilisi ruume. Samal ajal sai Carrolli Imedemaa üheks olulisemaks allikaks portaalfantastikale, nonsensikirjandusele ja üldse kõigile lugudele, kus laps või täiskasvanu satub kummalisse maailma, kus keel ja identiteet hakkavad käituma ebatavaliselt.
Veelgi olulisem on see, et need tekstid õpetasid kirjandust, et alternatiivne reaalsus võib olla rohkem kui lihtsalt fantaasia dekoratsioon. See võib olla metafüüsiline skeem, psühholoogiline katse, satiir, sümboolne maailm, unenägu, moraalne labor või mäng reaalsuse mõistega. Teisisõnu aitasid need aluse mitte ainult ulmele, vaid ka kogu laiemale kirjanduslikule mõtlemisele teistest maailmadest.
Dante pärand
Hierarhiliselt organiseeritud moraalsed maailmad, surmajärgsete sfääride topograafia, sümboolne rännak valguse ja tõe poole.
Carrolli pärand
Portaalifantaasia, mäng loogikaga, ebastabiilne identiteet, absurdsed reeglid ja lapsepõlve kujutlusvõime tõsidus.
11Järeldus: rännak teise sfääri kui üks sügavamaid kirjandusvorme
Alternatiivne reaalsus klassikalises kirjanduses ei ole marginaalne teema. See kuulub kirjanduse tuumikku, sest võimaldab autoritel teha seda, mida pelgalt realistlik jutustus sageli ei suuda: proovida teistsugust maailma mudelit ja selle kaudu näidata, kuidas toimib meie enda tegelikkus. Dante Jumalik komöödia loob ühe võimsama moraalse universumi kirjanduse ajaloos, kus surmajärgne maailm muutub hinge tõe arhitektuuriks. Carrolli Alice Imedemaal loob peaaegu vastupidise mudeli – maailma, kus loogika libiseb, identiteet sulab ja keel hakkab tunduma kummaline ja ebausaldusväärne. Kuid mõlemad tekstid kohtuvad ühes punktis: nad tõestavad, et teise reaalsuse rännak aitab alati inimest uuel moel näha.
Just seepärast jäävad sellised teosed elavaks. Need mitte ainult ei köida kujutlusvõimet, vaid arendavad ka mõtlemist. Need kutsuvad küsima, mis on tegelikkus, millised on selle reeglid, kas need on tõesti vajalikud, millist kohta inimene maailmas võtab ja kuidas tema eneseteadvus muutub, kui keskkond enam ei ole tuttav. Klassikalised tekstid teistest maailmadest näitavad, et alternatiivne reaalsus kirjanduses ei ole põgenemine elust. Väga sageli on see üks täpsemaid viise elu sügavamaks nägemiseks.
Soovitatud edasine lugemine
- Dante Alighieri – Jumaliku komöödia
- Lewis Carroll – Alice Imedemaal ja Peeglikuningriigis
- Jonathan Swift – Gulliveri reisid
- John Milton – Kadunud paradiis
- Homerus – Odisseia
- Johann Wolfgang von Goethe – Faust
- Vergiilius – Eneis
Jätka selle sarja lugemist
Sissejuhatav tekst sellest, kuidas loomingulised meediumid loovad teisi maailmu ja võimaldavad nende kaudu näha meie enda tegelikkust uuel moel.
Kuidas suured klassikalised tekstid uurivad teiste sfääride rännakute kaudu moraali, identiteeti, lunastust ja inimolukorda.
Kuidas idealiseeritud ja hirmutavad maailmad saavad tööriistaks ühiskonna kritiseerimiseks ja tuleviku ümbermõtestamiseks.
Kuidas ulmekirjandus laiendab meie arusaamist paralleelsetest universumitest, tehnoloogiatest ja võimalikest tuleviku maailmadest.
Kuidas autorid ehitavad terveid teiseseid universumeid oma keelte, lugude ja tsivilisatsioonidega.
Kuidas sürrealism, abstraktsioon ja teised liikumised võimaldavad kujutada unistuste, sümbolite ja alateadvuse maailmu.
Kuidas ekraan muudab simulatsioonid, paralleelsed dimensioonid ja unenäo loogika massiliseks kultuurikogemuseks.
Kuidas mängijad saavad aktiivseteks teiste maailmade elanikeks ja kaasautoriteks.
Kuidas heli loob teisi emotsionaalseid, tajulisi ja kujutluslikke reaalsusi isegi ilma selge süžeeta.
Kuidas koomiksid ja graafilised romaanid ühendavad pilti ja teksti keerukateks, kihilisteks teistsugusteks tegelikkusteks.
Kuidas jutustused liiguvad reaalsesse maailma ja hakkavad mängima igapäevaelu piiril.