Ravivorm nagu tellingud
Linas JuozenasJaga
Päeviku lehekülg — jättes mõtlemise avatuks.
Täna keerlesin ikka ühe küsimuse ümber: mida maailm mulle peegeldaks, kui valiksin ühe ravivormi ja juuriksin selle nii sügavale, et see saaks tugistruktuuriks — millele saaks kogu elu ehitada?
Kõige kummalisem on see: see „ravi“, mida ma ikka näen, ei tundu nagu viirukid ja vaikselt mängiv muusika. See näeb välja nagu metallurgia. Näeb välja nagu taaskasutus. Näeb välja nagu selle muutmine, mis oli tagasilükatud, millekski, mis võiks meid edasi viia.
Kui maailm peegeldaks mulle minu ravi, võiksin seda peaaegu näha kaardina: reaalsuse versioonina, kus Eesti saab Euroopa metalli taaskasutuse ja innovatsiooni keskuseks.
Suurim metalli taaskasutuskeskus — mitte ainult kasumi pärast, vaid eesmärgi pärast.
Kogume metalli, mis juba eksisteerib, sulatame selle ja anname sellele uue vormi.
Mitte „uus“ selles mõttes, et läikiv. Uus selles mõttes, et jälle kasulik. Uus nagu fööniks tuhast.
Ja siis ilmub teine kiht — justkui maailm ütleks: Olgu. Kui tahad luua, siis siin on tingimused, mis võimaldavad turvaliselt luua.
Tulevad hullumeelsed projektid.
Üliõpilased saadavad võimatuid visandeid: Marsi roverid, kompaktsed masinad, kosmose tingimustele vastupidavad detailid, karkassid, mis näivad nagu ei peaks püsti seisma — aga seisavad.
Prototüübid saavad normiks.
Innovatsioonikeskused trükivad ja monteerivad prototüüpe kiiresti — mitte selleks, et kummardada „start-upide kiirust“, vaid selleks, et ideed ei sureks märkmikesse.
On turvaline „robotite mänguväljak“.
Kaitstud testimisala, kus saad masinaid tugevalt koormata ilma inimesi ohtu seadmata, ilma eludega mängimata — kus ebaõnnestumine on andmed, mitte tragöödia.
Sa mängid oma enda loodud ideedega nagu mänguasjadega — ainult et need mänguasjad on tõeline inseneritöö.
Parimad projektid ei jää visanditesse kinni. Neid taastatakse. Mõned trükitakse massiliselt ja saadetakse maailmale. Mõned antakse tõelistele tehastele tõeliseks tootmiseks.
Ahel, kus kujutlusvõime ei sure märkmikus.
See pole ainult sellepärast, et ma ihkan ehitada oma kosmoselaeva — maandumiseks kohandatud roveritega, mis on mõeldud planeetide uurimiseks.
See on nii, sest tunnen, kuidas see idee juurdub: ravi võib olla tööstuslik ja ikkagi püha — kui see vähendab kahju ja suurendab võimalusi.
Aga selleks, et see juurdumine toimuks, peab võrrandisse mahtuma palju muutujad.
Ja nüüd vilguvad neist liiga paljud nagu ohusignaalid. Olen ümbritsetud küsimärkidest, mis on järjestatud kiiruse ja tähtsuse järgi — ja valus tõde on see, et kiirus võib korraga tulla tohutu hulgana.
Nii et ma olen siin: ikka veel ehitades peas tugistruktuuri, ikka veel kontrollides, kuidas see päris õhus püsiks. Isegi veel kuulates seda oma versiooni, mis ei tardu, kui kümme prioriteeti korraga karjuvad.
Minu maagia toimib sarnaselt — ainult sügavamalt ja täpsemalt.
Mitte metalli ja masinatega, vaid inimestega — elusolenditega: nende hingede ja kehadega, nende energiaga ja karmaga, mida nad endaga kannavad.